Naisliikumise algus

Teadliku naise ärkamine Eestis kuulub rahvusteadvuse ajajärku. Lydia Koidula, Lilli Suburg, Anna Haava, Miina Hermann on kujunenud tähiseks Eesti naisliikumise ajaloos. Eesti naine astub avalikku ellu. Esimeseks naisorganisatsiooniks võib pidada 19. sajandi 80-ndail aastail Eesti Aleksandrikooli juurde moodustatud naiskomiteed. 1927a. Eesti Põllumeeste Keskseltsi peasekretäri Jaan Hünersoni algatusel kutsuti ellu pere- ehk maanaiste seltsid. Esimene naisteajakiri „Taluperenaine“ anti välja 27. märtsil 1927a. Toimetaja oli Liis Martin.

 

Rõngu Perenaiste Seltsi algatusmõte sai alguse 1929a. sügisel Rõngu põllumeeste lõikuspeol. Sooviavalduse kirjutas kohe 50 osavõtjat. Peagi koostati põhikiri Hilja Oldti eestvõttel. Kinnitamiseks andsid allkirjad Erna Sild, Julie Leesik, Anna Leesik, Emilie Kaarna, Aino Leesik. Põhikiri registreeriti nr. 2263 all kohtu Siseministeeriumis 12. aprillil 1930a. 22. veebruaril 1935a. Perenaiste Seltsi erakorralisel koosolekul sai selts nimeks Rõngu Maanaiste Selts. 26. mail 1935a. õnnistati seltsi lipp Rõngu kirikus. Tegeldi kodumajandusõpetusega. Viimane seltsi juhatuse koosolek toimus 15. juunil 1940a. Esinaine Emilie Jänes ja abiesinaine Anna Kivistik, abilaekur Anna Palk. Päevakorras oli ühinemine Eesti Töötava Rahva Liidu platvormiga.(andmed keskarhiivist)